Laste ja noorte skeemiteraapia on hetkel Eestis veel väga noor suund, kuigi usutavasti kasutavad paljud laste psühholoogid selle teraapia elemente.

Laste ja noorte skeemiteraapia on näidustatud näiteks järgmiste probleemide puhul: käitumishäired, hüperkineetilised häired, sh ATH, laste ja noorte depressioon, ärevushäired, söömishäired, obsessiiv-kompulsiivhäire, Aspergeri sündroom, suhtlemishäired (nt reaktiivne kiindumushäire).

Skeemiteraapia ei sobi vaimsete häirete ägedate seisundite puhul, nt psühhootilises seisundis patsiendile, suitsidaalsele patsiendile, kriitiliselt madala kaaluga anoreksiaga patsiendile, ainesõltuvuse puhul. Ehk siis patsiendi seisund peab olema enam-vähem stabiilne ning võimaldama psühhoterapeutilist tööd. Laste ja noorte skeemiteraapia ei ole näidustatud ka autismi puhul.

Skeemiteraapia on sobilik lastele alates 5. eluaastast individuaalselt ning 6.-7. eluaastast grupis.

Mida ühist on täiskasvanute ja laste skeemiteraapial?

Laste ja noorte skeemiteraapia on kasvanud välja täiskasvanute skeemiteraapia teooriast ja praktikast, seega on teraapia aluseks sama üldine teoreetiline raamistik: käsitletakse skeeme ja töötatakse olekutega, esinevaid probleeme kontseptualiseeritakse skeemide ja olekute keeles. Samas on tähtis meeles pidada, et lastel ei pruugi skeemid veel välja kujunenud olla, laste skeemiteraapias räägitakse skeemide asemel pigem skeemialgmetest. Meetoditena on samamoodi kasutusel nii kogemuslikud, kognitiivsed kui käitumuslikud tehnikad ning tähtsal kohal on piiritletud vanemlikkus.

Mille poolest erineb laste skeemiteraapia täiskasvanute omast?

Arusaadavatel põhjustel on laste skeemiteraapia oluliselt mängulisem ja loovam. Metoodiliselt on laste ja noorte skeemiteraapia väga mitmekülgne ja eklektiline – kasutusel on võtteid nii mängu-, liiva-, muinasjutu-, kunsti- kui kehakesksest teraapiast. On tähtis, et meetodite valik vastab lapse eale ja arengule ning kasutatav keel on lapsele arusaadav.

Laste skeemiteraapia algab kontakti loomisest ja hindamisest, milleks kasutatakse vaatlusi, projektiivmeetodeid, muinasjutu- ja mänguterapeutilisi võtteid, vajadusel ka standardiseeritud vahendeid. Tähtis on mõista, kuivõrd rahuldatakse lapse vajadusi kodus ja lasteaias/koolis. Lapsepõlves tekkivate probleemide sagedased põhjused on lapse vajaduste rahuldamata jätmine, traumad, kõikelubatavus e piiride puudumine ning vanemlikustatus e lapse koormamine täiskasvanute probleemidega.

Teraapiaprotsess lastega algab alati positiivselt lapse ressursside kaardistamisest – tehakse kindlaks positiivsed skeemid, toredad mälestused, huvid, tugevused ja oskused. Ühelt poolt aitab see luua lapsega paremat kontakti, teiselt annab nii lapsele kui terapeudile pidepunkte, millele tugineda edaspidi teraapia käigus. Levinud on siirdeobjektide kasutamine, nt niinimetatud aardelaeka kogumine (kus iga ese tähistab konkreetset omadust, oskust, mälestust).

Kontseptualiseerimiseks kasutatakse laste skeemiteraapias erinevaid mängulisi vahendeid: joonistusi, kaarte, mänguasju, maske, matrjoškasid jm. Olekute meeskonda on võimalik ka ise meisterdada või voolida. Sellele järgneb mänguline töö olekutega: olekudialoogid (nii kujude, käpiknukkude, maskide kui toolidega), rollimängud, multifilmide arutelu, (muinas)juttude rääkimine, kujutlusharjutused, eluliste olukordade läbimängimine olekute keeles – see kõik aitab lapsel probleemset käitumist ekternaliseerida, võimaldades nõnda kontrolli oma käitumise üle ja seega käitumise muutmist. Töös olekutega on tähtis jõuda Haavatava Lapse olekuni, toetada ja mõista teda, õpetada teistele lapseolekutele (nt Vihane Laps, Impulsiivne Laps) funktsionaalseid toimetulekumehhanisme, vähendada Kriitiku oleku mõju ning viia miinimumini kaitseolekute mittetoimivaid strateegiaid. Väga oluline on mõista, milline vajadus on lapsel rahuldamata, sest sellest sõltub sobiva strateegia valik.

Ei ole kindlat seisukohta, kuivõrd on sobilik laste teraapias kujutluses ümberkirjutamise tehnika (rescripting). Väikeste lastega võib selle asemel kasutada mänguterapeutilisi võtteid (nt liivatööd), noorukitega saab teha ka klassikalist kujutluses ümberkirjutamist.

Täiskasvanute ja laste skeemiteraapia suur erinevus seisneb selles, et lapsel ei saa olla Terve Täiskasvanu olekut – selleks on lapse vanem ise. Seega on laste skeemiteraapias oluline töö vanematega. Ideaalis toimub paralleelne töö lapse ja vanema(te)ga, kus viimas(t)ele seletatakse lapsega tehtava töö põhimõtteid, olekute olemust, analüüsitakse vanema(te) ja lapse olekute kokkupõrke olukordi ning toetatakse vanemaid lapse vajaduste parema rahuldamise eesmärgil. Tööd vanemaga nimetatakse laste skeemiteraapiast skeemicoachinguks, mõningatel juhtudel võib see tähendada aga vanema enda skeemiteraapiat.

Kuigi lapsel ei saa olla Terve Täiskasvanu olekut, on tal siiski olemas funktsionaalsed, toetavad olekud – Õnnelik Laps ja Tark Laps (Wise Child). Viimane areneb hea stsenaariumi puhul hiljem Terveks Täiskasvanuks. Laste skeemiteraapias ei kasutata arusaadavatel põhjustel terminit „vanemlikud olekud“, selle asemel on käibel termin „kriitik“.

Laste ja noorte skeemiteraapias puudub väga kindel protokoll, kuid teraapia ülesehitus on sarnane täiskasvanute teraapia omaga: olekute määratlemine, Haavatava Lapse oleku avastamine, olekute funktsionaalsuse hindamine, olekute positiivsete aspektide tugevdamine ja düsfunktsionaalsete aspektide vähendamine, mudeli rakendamine reaalse elu olukordades. Teraapia kestab keskmiselt 50 (+/-20) seanssi.

Ülalpool toodud põhimõtete illustreerimiseks toon ühe juhtumi kirjelduse. Üheksa-aastase Juku (nimi muudetud) ema pöördus psühholoogi poole kooli soovitusel. Koolis esines poisil agressiivset käitumist, ta keeldus tundides kaasa töötamast ning kooli töötajatel oli kujunemas arvamus lapsest kui antisotsiaalsest tüübist, kelle koht ei ole tavakoolis. Emaga koos nõustamisele tulnud Juku oli enda jaoks otsustanud, et ta psühholoogiga ei räägi. Jääd aitas sulatada väga kergelt fliisiriba kasutamine ning positiivsetele omadustele ja huvidele tähelepanu suunamine. Teraapiaprotsess algaski positiivsete ressursside kaardistamisest. Olekute meeskonda koostades tulid ilmsiks lisaks Targale ja Õnnelikule Jukule ka Kriitik, Kiuslik Juku, Ükskõikne Juku (Eraldunud Kaitsja), Vihane Juku ja Laisk Juku. Õnnetut Jukut ei tahtnud poiss mõnda aega tunnistada – arenev Hüljatuse/Ebastabiilsuse skeem oli põhjustatud isa perest lahkumisest ja tema väga ebaregulaarsest kontaktist pojaga, kes igatses isa järele. Haavatava Lapse oleku avastamises aitas juttude rääkimise meetod, kusjuures juttudes oli kasutatud poisi lemmiktegelase kuju. Väikeste mänguasjade abil, mis sümboliseerisid olekute meeskonda, said läbi mängitud erinevad elulised olukorrad kooli- ja koduelust. Paralleelselt tööga lapsega toimus mitu kohtumist emaga, mille tulemusel õnnestus tal hakata paremini rahuldama poja tervete piiride ja eneseväljendamise vajadusi. Paralleelselt toimus suhtlemine kooliga, sai teostatud tundide vaatlus ning korraldatud ümarlaud kooli töötajate ja poisi emaga, mis oli suunatud lahenduste otsimisele. Kogu protsess kestis pool aastat, mille käigus toimus 15 kohtumist ning selle aja möödumisel oli oluliselt paranenud lapse käitumine koolis, tal tekkis klassikaaslasest sõber, paranes õppeedukus ja suhted õpetajaga ning tõusis rahulolu ja enesehinnang.

Kokkuvõtteks on laste ja noorte skeemiteraapia tõhus teraapiameetod, mis sisaldab endas tööd nii lapse kui tema vanematega.

Julia Laanemets
superviseeritav laste ja noorte skeemiterapeut

oktoober 2019

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s